Liha kahjulikkusest või kantserogeensusest on räägitud eelkõige 2015 aastal WHO esitatud raporti taustal, kus töödeldud liha paigutati 1 kantserogeensete ainte gruppi. Töötlemata punasel lihal on selle raporti järgi potensiaalselt olemas kantserogeene risk, sama raporti järgi on selline risk ka näiteks kuumadel jookidel nagu tee. Punase liha ainsaks riskifaktoriks on see, et sisaldab väga väikesel määral kreatiini, mis kõrgel temperatuuril reageerib aminohapetega ning võib tekitada kansterogeenseid ühendeid. Mis tähendab, et tegelikkuses tuleb terviseriskide vähendamiseks tähelepanu pöörata eelkõige liha valmistusmeetodile.
2010 aastal viis Harvard School of Public Health läbi ulatusliku uurimustöö, mis hõlmas 1.2 miljonit inimest kümnest riigist ning neljalt kontinendilt. Uuringuga leiti, et töötlemata ja töödeldud liha erinevus ei seisnenud mitte rasvas ja kollesteroolis vaid naatriumi, nitritite ja suhkru sisalduses, mis avaldavad kahjulikku mõju inimese südame tervisele. Sellepärast on aktuaalne ka mahemärgiga toodete valimine oma toidulaule – see märk piirab eos kahjulike lisaainete, nitritide ja suurtes koguses soola lisamise lihale.
Praadimisel ja küpsetamisel tuleks kasutada näiteks rohumaaveise rasva, mis on üsna kõrge monoküllastamata rasvhapete kooslusega, ent need jäävad siiski alla 50%, mistõttu ei oksüdeeru praadimisel. Taimsete rasvade nagu näiteks oliiviõli monoküllastamata rasvhapete tase on üle 60%, mis tähendab, et nad oksüdeeruvad kuumutamisel ning seetõttu võib kindel olla, et peale praadimist sisaldavad kantserogeenseid ühendeid ning see on sobilikud eelkõige salatites jms. Kindlasti ei tohiks kasutada transhüdrogeenitud, ehk töödeldud taimseid õlisid, sest nende mõju meie südametervisele on igaljuhul kahjulik.
