Millised on kolm põhilist liha (veiseliha) söömise tervise kasutegurit, ehk miks peaks sööma oma menüüs ka liha?
Muna, liha, kala, piim jt. sisaldavad inimorganismile vajalikke, kõrge biokvaliteediga valke, milles on aminohapped, mida inimene ise toota ei suuda. Need valgud täidavad inimorganismis unikaalseid biofunktsioone nagu ainevahetusreaktsioonide korraldamine ning kehale võõraste ühendite kahjutuks tegemine. Valke on loomulikult võimalik saada ka taimedest, ent need valgud on madala biokvaliteediga ehk inimese jaoks madalama väärtusega, kuna taimsed valgud on nii erinevad inimorganismi kehavalkude koostisest.
Nii lapse kui vanuri valguvajadus on suurenenud. Esimesel aktiivse kasvu tõttu ning teisel häiritud imendumisprotsesside ja sellele eale iseloomulike haiguste tõttu. Mihkel Zilmeri arutluste järgi vajab täiskasvanud inimene 0.8-0.9 grammi valku oma kehakaalu kilo kohta. Ehk näiteks 70 kilogrammi kaaluv inimne vajaks umbes 60 grammi valku päevas. See arv on 10-20% suurem rasedal või imetaval naisel ning kestvus ja jõu aladega tegeleval sportlase.
Inimese toidusüsteemis on rohumaal kasvanud veis, kes sööb vabalt karjamaal jalutades kõrgeväärtusega taimestikku, unikaalne valgutootja. Rohumaaveis suudab oma ainulaadse neljakambrilise maoga toota meie toidulauale valku, saamata lisa inimese toidulaualt, teravilja või soja näol. Lisaks muule on rohumaal kasvanud veisel parim võimalik rasvhapete kooslus ehk märkimisväärne monoküllastamata rasvhapete osakaal (35%).
Inimene on loodud toimima omnivoorina ja liha tõi meid piltlikult “puu otsast alla”. Miks osad inimesed arvavad, et me peaksime lihast loobuma?
Kas liha meid puu otsast alla tõi on küsitav, ent liigi kui sellisena on inimene tõepoolest omnivoor. Lisaks lihale on meie organismi loomuomase funktsioneerimise jaoks tähtsad ka muud loomsed tooted nagu piim, muna, mesi jt. Kuid küsimus, miks just nendest toitainetest loobumine on saanud nii suureks trendiks, on rohkem seotud inimese psühholoogia, kui reaalse põhjendatud tasakaalustatud ning jätkusuutliku dieediga.
Esiteks on sellisel tasemel veganism suuresti trend, millega liitunutest suur osa ei anna aru, mida oma kehaga teeb. Ent on ka teine tasand, mis on seotud loomakasvatuse meetoditega ning videote ja õudusjuttudega, mis on stigmatiseerinud kogu antud sektori. Liivimaa Lihaveis on näiteks veiseid kasvatavaid talunikke koondav organisatsioon, kes muu hulgas võitleb ka jõuliselt selle eest, et kogu lihatootmisteekond oleks eetiline, ehk et veised saaksid elada endale loomuomases keskkonnas, et kogukasvatus protsess oleks keskkonnasõbralik ning et loom väärindataks tõesti ninast sabani. Siinkohal ongi tegelikult tähtis meeles pidada eelkõige seda, kust tuleb toit meie toidulauale ning kuidas see on kasvatatud, hoolimata sellest, kas tegu on liha või taimega.
